Aitäh kolleegidele ja lugejatele

Tulin Äripäeva pangandusreporteriks Õhtulehest paarkümmend aastat tagasi. Teadsin siis peast pankade bilansimahte. Esimestesse tööpäevadesse mahtus Sotsiaalpanga moratoorium ja töö reisisadamas Estonia õnnetuse järel. Järgnes üle kümne aasta Balti tiigri kasvamise kajastamist nii reporteri kui toimetajana.

Äripäeva peatoimetajaks sain sügisel 2007, esimesed tuleristsed kevadel 2008. Algas kriis. Veidi enam kui aastaga lahkus iga kolmas töötaja. Mäletan senini iga lahkumise lugu. Mäletan tunnet, kui avastasin, et minuga ei tahetud üksi koosolekuruumi tulla. Reform järgnes reformile, muutus muutusele. Aga välja tulime. Nagu kogu ettevõtlus.

Ma olen tänulik, et saan olla Äripäeva peatoimetaja. Töötada lehes (ikka on armas see vana sõna, kuigi kaugeltki mitte enam täpne), kes ei karda oma arvamust väljendada, isegi kui see kõigile lugejatele ei meeldi. Lehes, kes usub vaba sõna jõudu ja ettevõtjasõbralikku ühiskonda. Lehes, kes usub, et inimestel on õigus teada ja kes tahab aidata neil ümbritsevast aru saada. Lehes, mille ajakirjanikke ei saa hirmutada ega mõjutada. Lehes, kuhu ei saa uudiseid või arvamuslugusid osta. Lehes, kus toimetuse otsustesse ei saa keegi sekkuda, isegi omanikud mitte. Lehes, kuhu inimesed tulevad tagasi tööle. Lehes, mille lugejateks on juhid - inimesed, kellest sõltub, mis Eestis toimub ja toimuma hakkab.

Aitäh kõigile kolleegidele. Aitäh kõigile lugejatele. Me loodame, et oleme teie väärilised.